day 9: Maunawili falls; töö

Aloha!

Pole vahepeal kirjutanud, sest päevad on üsna rutiinsed olnud. Oleme lihtsalt rannas pikutanud, kodus koristanud ja asju ostnud, maganud palju, joonud palju ja tööd teinud.

Minu töökoht asub Ala moana keskuses. See on siuke kiirtoidu asi, aga me pakume kõige paremat steak'i, mis on ilma hormoonide ja muu mölluta ja parimat tuunikala, mis on värske jne. Mustus ja kuumus on muidugi hullud seal. Pole just parim töökoht, aga raha on vaja. Töökaaslased on enamus noored kutid, kes kuulavad koguaeg räppi ja sebivad kõrval putkas olevaid naisi ja teevad kõigi kulul nalja. Meie niiöelda õpetaja on üks naine, pakun mingi 55, kellel on 9 last, aga ta on piitspeenike ja üleni tätoveeritud. Ütles, et kui ta suitsule minna ei saa, siis she becomes a real bitch. 

töö

kodu

it's not the house that i love but the life that is lived here

hommik

mul tuli ssn kohale.. nüüd saab raha

Täna oli mul vaba päev ja mõtlesime, et teeme midagi huvitavat, et igapäev kodus ei passiks. Hakkasime hommikul kuuekesi bussidega trippima, sest pidime omadega mägedesse jõudma. Kõigepealt sõitsime Waikikilt välja teise linna. Seal oli meil teise bussini mingi tund aega aega. Vaatasime veits ringi, et toitu leida, aga lõpetasime ikka mäkis. Kolmas päev läheb minna. Kui tanaval toitu sõime, siis tuli nagu ikka mingi kohalik ja küsis where are you from. Ma olen juba tüdinenud Estonia ütlemisest. 

Bussiga sõitsime kõrgele mäkke niiet kõrvad läksid lukku. Seal hakkas padukat sadama ja juba mõtlesime, et matk on pekkis, aga õnneks läks padukas üle. Kohale jõudes jalutasime läbi väikese küla. 

Teekond oli päris põnev. Sopahunnikud olid väga mõnusad. Nii libe oli, et ei teagi kohe. Tasakaal peaks küll jumala paigas olema. Pärast ühte tundi jõudsime joani. Kahjuks oli seal palju inimesi, aga ikkagi oli tore. Vesi oli jääkülm, aga niiskes ja mõnusas džunglis oli päris hea olla seal. 

Tagasitulek läks veits kiiremini.

day 6: Spitting caves; elust

Aloha!
Meie hommik algas kell 7 kui sõime ja hakkasime autoga Dead man's catwalki poole sõitma. Kohale jõudes olid seal mingid elektrikud, kes poleks meid sinna arvatavasti lubanud niiet me pidime midagi muud välja mõtlema. Auto pidime juba kell 1 päeval tagastama seega aega oli vähe. Otsustasime Spitting Cave'i minna. Otsimisega läks omajagu aega, sest seal polnud silte ja sinna ei läinud korralikku teed.

meie autoo

Spitting caves oli väga ilus koht.. Me tahtsime näha seda hüpekat kust on üliohtlik alla hüpata. See nägi niii kohutav välja. Surma tõenäosus on mingi 60% ma arvan. Kui sa isegi saad hea hoo hüppele sisse, et mitte kalju vastu hüpata, siis all ootab sind väike koobas, mis imeb endasse vett ja purskab selle siis välja. Püüa sa siis sealt hoovusest välja ujuda. Lõpuks jõudsime otsusele, et peame käima teistes kergemates kohtades kõigepealt hüppamas ja harjutamas ning lõpuks proovime ka selle ära. Adrenaliini tase oli mul küll laes kui sealt alla vaatasin.

sellest samast kohast peaksime alla hüppama

Tagasitulles nägime veel kalju otsas hullu maja kust vaatas umbes 80-aastane mees välja. Rääkisime temaga veel juttu, sest no igapäev ei räägi nii pururikka mehega kui tema seal oli.

Tagasitulles läksime väiksesse randa, mis ilmselt on privaatne, sest see asus ilusate villade ääres. Koht oli täiesti imeline.. Me teeme juba plaane kuidas me terve selle perega oma maja siia ostame.

Tagasitulles võtsime veel kütust, viskasime Siimu ja Maarja tööle ja viisime auto parklasse tagasi. Siis ostsime veel süüa koju ja nüüd kõik tsillivad kuskil ringi.

eilne õhtusõõk

Kodusest elust nii palju, et rahaga majandamine käib täies hoos. Paberi peale on terve nimekiri pandud, kes kellele midagi maksma peab.
Siis ostsime veel pere peale kõlari, sest me igatsesime muusika kuulamist. 

Nõude pesemine ja söögi tegemine on ka arutelu all.

Õlu on meie igapäevane jook.. enam ei hakka alkohol pähegi.

Meil on juba tavaline nali maksudega, sest kui ostad ühe asja, siis tuleb sinna alati topelt otsa.. TAXES. Isegi turistimaks on eraldi 9,25%

Kõik said tööle ka mindud, nüüd paneme täie hooga tööd kuni jaanipäevani.

Võtsime enda juurde paariks ööks 2 eestlast veel, sest neil pole ikka veel korterit. Kahjuks peavad nad rõdul magama, sest meid on toas 11. 

Korterit on nii raske kõigil leida, sest aastate jooksul on eestlastele nii halb maine tekkinud tänu sellele, et me valetame selle kohta kui palju meid korteris on. We are lucky. Meile on 9 inimest lubatud. Kuigi praegu on 14 ikkagi :D

Linnaelu käib iga öö täies hoos. Prostituudid seisavad sirge seljaga tänavate ääres. 

Kõige hullem asi on uni. Uni on koguaeg niii suur, missiis et iga hommik kaheksast ärkame. 

day 5: Manoa falls

Ma isegi ei hakka kirjutama sellest auto rentimisest ja töö leidmisest, mis hommikul oli.
Manoa joani oli ainult umbes 2 km ja turiste oli väga palju. Seega juga polnud midagi erilist.
AGA.. joa kõrvalt näitas silt matkarajale. Võtsime selle tee ette ja ma ei saaks enam õnnelikum olla. Mul tuli vahepeal pisar silma, sest ma ei kujuta ette millega ma olen sellise asja ära teeninud. Kas sa kujutad ette, et sul on eluunistus ja sa saad selle lihtsalt täide viia? Ma ei suuda seda sõnadesse panna. Ma pole kunagi elus sellist tunnet tundnud. Ma olen siiralt õnnelik, et ma elan ja et ma olen siin. Ma ei lähe kunagi koju. See koht on lihtsalt imeline. Siinkohal tervitan vanaema.. Loodan, et oled õnnelik, et ma taimi ja puid ja loodust nii väga armastan. Tõesti see džungel on midagi täiesti ebareaalset. Mõtted muutuvad täiesti teistsuguseks. Hakkad elu üle hoopis teistmoodi mõtlema.

Budweiseri reklaam

day 4: Diamond head

Aloha!
Eile õhtul tegime plaanid, et võtame hommikul rendiauto ja lähme avastame paari kohta. Hommikul ärkasime üheksast ja hakkasime süüa tegema. Praadisime suure hunniku muna, mida oli kõigil nii hea meel süüa, sest pole ammu tavalist muna saanud.

Pärast seda läksime poistega rendiautot otsima. Kahjuks on Waikikil kõik rendiplatsid peaaegu tühjad, sest need lollid jaapani turistid võtavad kõik ära. Need vähesed, mis veel alles olid, olid nii kallid.. umbes 100 dollarit päev, sõltuvalt autost. Lõpuks otsustasime Diamond headi jalutada. Teekond oli mõnus, aga päike küttis ikka väga hullult ja meil on niigi enamustel kõik kohad ära põlenud. Lõpuks võtsimegi särgid seljast ja panime pähe. Mütside ostmiseni pole veel jõudnud. Enne tõusu võtsime poest veel paar õllet koos paberkottidega. Me oleme ju eestlased.

Diamond head on suur kraater ja sinna otsa ronimiseks tuleb selline pisike matkatee läbida. Me mõtlesime, et meil läheb hästi kiirelt sellega, aga reaalsus oli ikka teine. Me pole veel harjunud selle pika kõndimisega ega ronimisega esiteks, teiseks see päike lihtsalt lõõmas ja kolmandaks turistid tuterdasid seal ees. AGA kui me lõpuks sinna otsa jõudsime.. see oli lihtsalt meeletu. Sellist vaatepilti ma ei pruugi oma elus võibolla kunagi enam näha.

Me ronisime tipus veel Siimuga üle aia ja läksime nö keelatud alale kus oli ka teisi. Siis olimegi seal kokku umbes pool tundi ja pildistasime. Tagasitee oli väga kerge. Kõik turistid on nii sõbralikud ja annavad tee peal plaksu või niisama rääkisid poistega.

Alt võtsime kuulsat shave ice'i

Kui sealt ära läksime, siis mõtlesime, et lähme ringiga koju tagasi ehk et teeme sellele kraatrile ringi peale. Kokku kõndisime mingi 15 kilomeetrit ja ma jäin nii rahule, sest see rannaäär oli kohutavalt ilus. Seal oli nii palju taimi ja villasid ja see oli selline vaiksem koht. Siis küll tundsin, et siia ma jäängi ja siin ma elada tahangi. Seal oli hästi palju surfareid ja aah.. ma ei oska kirjeldadagi kui mõnus see oli.

LÕPUKS jõudsime Waikikile väga väsinutena ja põlenutena. Võtsime rannas kohe riided seljast ja läksime vette. See vesi oli niii hea ja nii soe ja mõnus.

Kodus tegime tüdrukutega tatart, hakklihast kotlette ja värsket salatit. See maitses isegi veel paremini kui muna, sest tekkis kohe kodutunne. Niii hea toit oli ikka.

Nüüd joome, puhkame ja lähme linna peale. Teised käisid veel ujumas ja jooksmas.

day 3: SSN; Poeskäik; Töö

Aloha!
Ärkasime täna kaheksast. Eile õhtul jäime varakult magama, sest olime omadega nii läbi. Hommikul käisime subways söömas. 1 poolik maksab umbes 6 dollarit ja hommikuti saab sellega teise poole tasuta kaasa. Win. Vaeste laste jaoks on see suur võit.
Võtsime ette teekonna minna SSN'i ehk social security number'it taotlema. Seda on töö jaoks vaja.. keegi täpselt ei tea, mis see on, aga peaasi, et see tehtud on. Sõitsime bussiga ala moana keskuse juurde. Busspilet maksab 2.50 ja sellega saab edasi-tagasi.

ilusad lilled ja kohalikud kodutud

 Peatusest kõndisime veel paar miili jala sinna kohta. Seal tegime kordamööda taotluse ära ja number tuleb postiga 2 nädala jooksul koju.

 Siis pidin hakkama tööle liikuma, aga sain meili, et ma pean kella kolmeks hoopis minema seega sain poistega toidupoodi minna. Kuna me olime waikiki linnaosast väljas, siis saime näha ka teistsugust elu. Ma tundsin ennast nagu new york'is, sest see oli selline nagu ametlikum linnaosa.

 Läksime siis Andre ja Siimuga Walmarti, et koju toitu osta. Arve tuli 80 dollarit, mis oli väga hea, sest me saime päris palju asju. Õhtusöögiks tuleb homme kotletid koos Eestist võetud tatraga. Seal oli meeletult kõikvõimalikke külmutatud burgereid, nagitsaid ja muud jama, mis tõestab, miks ameeriklased paksud on. Päris raske oli leida normaalset toitu. Poisid küsisid töötajalt, et kus pudrud asuvad. See oli mingi väike riiul kuskil nurgas lihtsalt. Kõige tähtsam oli osta vetsupaberit ja pesupulbrit. Me siiski ELAME siin paradiisis.  Poest tulles käisime veel väikesel turul ja ostsime juurvilju. Pärast seda läksime bussiga Waikikile tagasi.

Kella kolmeks läksin Ala moana keskusesse bussiga. See hetk kui bussikasse kõndisin, siis tundsin ennast juba täiesti kodus, sest kõik tänavad ja bussid on juba enamvähem selged ja üksi kuskile minna ei ole mingi probleem.

bussijuhi tütar

Kui ma sinna jõudsin avanes mulle kohutav vaatepilt. Seal oli üks terve korrus selline, et ümberringi oli umbes mingi 40 kiirtoidu restorani ja keskel olid lauad kus sõi umbes paarsada jaapanlast ma pakun. See rasvahais ja karjumine olid jubedad. Ühesõnaga seal sain teiste eestlastega kokku ja rääkisime paar sõna tööandjaga.
Kella viie paiku läksin uuesti sinna tagasi, et paar tundi tööd teha. Töö oli täiesti jube. Rasvahais oli hull ja taga köögis oli 50 kraadi kuuma. Umbes tunni pärast tuli ÕNNEKS manager ja ütles, et kuna mul pole tööriideid, siis ma ei saa väga tööd teha. Pärast seda tulin bussiga linna.
Linnas mõtlesin, et lähen jalutan üksi ringi ja ostan starbucks'ist juua. See on kõige hullem, et kui niisama tavaliselt ringi käid, siis on Starbucks IGA nurga peal. Ja siis  kui seda reaalselt vaja on, siis pole seda MITTE kuskil. Ühesõnaga ma kõndisin juba suhteliselt lootusetult ringi. Järsku hüüab mulle keegi: Hey, you lost something. Ma mõtlesin, et misasja mille ma nüüd ära kaotasin.. Vaatasin taha ja küsisin: what? Ja see mees vastas rõõmsalt: You forgot your smile. Mul lõid silmad niiii särama. ELUSEES ei tule Eestis sulle keegi sellist asja ütlema ja kui tulekski, siis antaks sulle selle eest peksa.

Kui ma lõpuks omadega kuskil  kaubanduskeskuses olin ja muusikat kuulasin, koputas mulle üks noormees õlale. Võtsin klapid ära ja ta küsis, et kust ma pärit olen. Ma vastasin, et Eestist. Ja ta hakkas rääkima rahulikult, et jaa ta on Eestis palju olnud, et ta teab Laborit ja Viru keskust jne ja et talle väga meeldib seal, sest Eesti on nii odav. Ta õpib Hawaiil ülikoolis real estate'i ja ütles, et Eestis on hea investeerida asjadesse. Lõpuks ta näitas mulle kus on starbucks ja saatis mu kodu juurde. Seal nägin Hankat ja Reinot, kes pidid töölt läbi minema. Läksin siis nendega kaasa kuigi ma olin päris väsinud. Neil olid rummikoksid kaasas juba niiet täna tuleb jälle peoõhtu.

Peoõhtuid ma ei kommenteeri. Peretülid ja murede lahendamised :)