North shore; Stairway to heaven

Aloha!
Pole nii ammu kirjutanud. Päevad lähevad nii kiirelt, et see on uskumatu. Viimased päevad on eriti rasked olnud, nutt on kurgus koguaeg, sest ma lihtsalt ei taha siit ära minna.

North shore

Rentisime omale kastikad ja käisime Walmartist läbi. Loomulikult valisime me trippimiseks ideaalse päeva, sest torm oli tulekul ja vihma sadas täiega. Meie tüdrukutega istusime veel kastis.. Igatahes me käisime läbi erinevate kohtade, hüppasime kaljult ja tulime väsinutena ja märgadena koju tagasi. Käisime läbi Turtle bay, Waimea bay ja veel mõned kohad. North shore on meeletult mõnus. Seal on selline kohalik elu, mis tekitas nii koduse tunde. Waikikist on juba nii kõrini ja sellepärast oli niii hea rahulik olla kuskil vaikses kohas. 

Järgmine päev trippisime veel kastikatega ringi. Nii mõnus päev oli, ilm oli okei ja käisime Kaena point'is pildistamas, sest seal oli nii ilus. Ja kõik korjasid omale hunnikute viisi kive, mida suveniiriks võtta. Söömas käisime Giovanni's shrimp truck'is, mis on Oahu kuulsaim shrimp truck. Turtle beach'is oli palju turiste, mis oli nõme, aga siiski nägime ühte kilpkonna, kes oli 42-aastane ja hailt hammustada saanud. Teda siis kõik pildistasid seal.

Kui me Torpa ja Siimuga taga kastikas istusime ja kodu poole liikusime, siis me just rääkisime, et oh nii mõnus ilm on ja täiega nautisime seda sõitu. Mingi aja pärast keeras ilm täiesti pea peale. Meil vedas, et Vass sai autoga highway'l peatuda, et meid autosse sisse lasta. Vihma hakkas hullult kallama, äikest lõi, telefoni saadeti hoiatused. Teed olid vee all ja lollid jaapani turistid jooksid tänavatel nagu peata kanad. Kui kodust läbi käisime, siis pidid poisid veel autod tagasi rentnikele viima. Highway oli täiesti kinni pandud ja inimesed olid vastassuunas liikunud. Seal tehti veel uudised, niiet kutid jäid ka oma autoga peale :D Tänavatel oli poodide ette liivakotid pandud ja kõik olid päris elevil. Järgmine päev.. nagu midagi poleks juhtunud. Päike säras ja turistid siblisid jälle ringi, 

Stairway to heaven 

Öösel kell 2 alustasime liikumist. Võtsime takso ja sõitsime Haiku'le. Taksojuht, selline väike pilukas, oli äärmiselt elevil, et me sinna lähme. Ta pole kunagi ühtegi matkajat sinna sõidutanud ka ja siis ta oligi natuke paanikas, et mis ta ta nüüd siis täpselt tegema peaks. Kohale jõudes ta sosistas ja üritas meid ülivaikselt välja lasta, aga kuna tal oli uus auto, siis sellel hakkas korra signaal tööle. Okei.. läksime siis sinna värava juurde, kus vaatasime neid sisenemiskeelu märke kui järsku naishääl ütleb pimedusest, et go away, I already called the police. You are trespassing. Niisiis jalutasime sama lollidena, sealt eemale. Ootasime 5 minutit ja läksime tagasi. Saime kõik juba peaaegu läbi värava (värav oli künka otsas ja hästi väikese auguga kust oli raske läbi saada) kui järsku see naine näitas meie peale valgust ja hakkas karjuma, et you are trspassing, police is coming, go away. Me olime väga vihased ta peale. Viimane võimalus oli leida mõni muu tee, kuidas sinna saada. Keset pimedust leidsime tänavalt sellise kanali. Kõikvõimas google näitas, et sealt saab ka ilusti stairway juurde. Kanali juures olid majad kust paistis, et telekas töötas, niiet sealt oli veel riskantsem liikuda, sest keegi võis kuulda jälle. Ja et alla kanalisse saada, pidime me läbi lehtede siplema. Lõpuks liikusime me läbi võsa Stairway aia poole. Pimedas ei saanud mitte midagi aru kuhu liikuda või mida teha. Õnneks nägime lõpuks seda väikest auku aia sees kust saime teistpoole väravat ehk siis sellele keelatud alale. Seal liikusime me vaikuses mööda teed kuni lõpuks oligi oodatud hetk käes. Saimegi treppidele. See adrenaliin oli küll terve aeg nii laes lihtsalt, sest iga sekund kartsime, et äkki keegi kuskilt tuleb. Trepp ise oli füüsiliselt kurnav, sest vahepeal olime me mäe peal täiesti 90 kraadise nurga all ja proovi siis mööda treppi üles käia. Jalad võttis korralikult läbi. Trepp ise oli märg ja katkine ka veel. Lõpuks me jõudsime teisele vaate platvormile kus me panime kiled maha ja istusime seal tund aega ringis, trotsisime külma ja vihma. Me jõudsime ülesse mingi neljast ja me pidime ootama päikesetõusu, mis algas umbes kuuest. Järsku täiesti ootamatult avanes uskumatu vaatepilt. Ma isegi ei oska seda kirjeldada, parem on pildilt vaadata. Me olime kõik nii õnnelikud hetkeks ja nautisime seda vaadet. Siis hakkas valgeks minema ja me mõtlesime, et läheme esimesele platvormile tagasi, sest seal on selgem. Kirsi oli esimene kes alla hakkas minema, aga kuna trepp oli nii libe, siis ta kukkus selili ja libises alla. Õnneks sai kuskilt kinni ja nii vedas, et keegi tema ees ei olnud. Kui ta üles tuli, siis me tõmbasime ta püksisääre ülesse ja sealt avanes päris halb vaatepilt. Miski oli tal naha täiesti lahti tõmmanud niiet selline valge naha aluskude surus sealt ennast välja. Õnneks verd ei tulnud ja meil on nii nutikad tüdrukud, et me võtsime pesukaitsmed ja panime need talle jala ümber. Väga õnnelik õnnetus oli. Siis käisime veel kolmandal platvormil ja rääkisime seal kohalikega. Nad ütlesid, et nad pole kunagi all politsei käest trahvi saanud ja andsid oma numbri, et kui nad alla jõuavad, siis saadavad sõnumi kas politsei on all või mitte. Kokku kestis meie tripp umbes 8 tundi. Allajõudes ei olnud seal ei turvameest ega politseid niiet võib rahule jääda, sest teised eestlased, kes nädal varem käisid, said trahvi. Koju tagasi minnes viisime Kirsi haiglasse kus talle 8 õmblust tehti.

Kohti kus käisime oli veel paljupalju. Üritan neist juba varsti kirjutada. See you!

Kapena falls; Rock bridge; Olomana three peaks

Aloha!

Lõpuks ometi saan jälle rahuliku hingega olla, sest ma tean, et ma ei lase päevi raisku ja teen seda milleks ma siia tulin. Kõike ekstreeemset!

Kapena falls

Läksime pundiga bussiga downtown'ist veits välja ja jõudsime surnuaeda. Sealt kõndisime natuke edasi ja läksime täiesti suvalise koha pealt džunglisse. Kõndisime mingi 5 minutit ja jõudsimegi kohale. Vesi oli jumala külm, aga mul oli ainult üks siht. Hüpata sealt kalju pealt alla. Täiesti ulmee.. niii haigelt hea tunne. Kuigi pärast teist hüpet lendasin ma nii, et pärast oli pool tagumikku paistes ja sinikates :D Kokku hüppasin sealt mingi 4 korda ja siis lihtsalt ujusime seal ja pildistasime. Seal pole üldse väga sügav, sest kui ma hüppasin, siis igakord läksid jalad põhja, aga õnneks põhi on siuke kruus. Äärtes olid ainult suured kivid.

Rock bridge

Järgmine hommik läksin bussiga Hawaii kai'le. Seal sain Vassiga kokku ja kõndisime Hanauma bay juurde. Sealt läksime jälle järgmiselt keelatud alalt ülesse. Iga teekond algab sama sildiga, et no trespassing, violators will be prosecuted. Siis kõndisime mööda kivist ja liivast teed kuni ranniku ääreni. Päike küttis hullult. Kohale jõudes oli seal paar kalameest, kes seal hulluses kala püüdsid. Ühe kalakesega sain pilti ka. Nii.. Siis me lihtsalt vaatasime seda rock bridge'i ja neid haiglaseid laineid ja ei suutnud otsustada, kas võtta see risk ja minna sinna sillale või mitte. Kokkuvõttes olime me seal mingi 1,5 tundi ja lihtsalt terve aeg kõhklesime. Lõpuks juba Vass ütles, et ah ärme hakka seda riski võtma. Ma juba hakkasin ka kergelt loobuma, aga siis ma mõtlesin, et ei.. ma ikka üritan leida see 5 sekundit, et joosta sinna sillale ja see pilt ära teha. Ma mõtlesin igasuguseid asju oma peas, et, mis saab kui see laine tuleb ja mind sinna hullusesse lükkab ja et kuidas ma siis seal ära upun jne. Ja ma ei suutnud otsustada kumbalt poolt minna sillale ja mõtlesin kas seal on libe, kui tugev see laine on ja kui ruttu ma sealt tagasi jõuan. Lõpuks ma läksin istuli ja lihtsalt hakkasin sinna silla poole liikuma. Igakord kui laine tuli, siis jooksin jälle tagasi. Lõpuks ma sain aru, et see jõud ei ole nii tugev, et see mind alla lükkaks. Siis võtsingi kokku ennast ja jooksin sinna peale. Tagasi jõudes oli lihtsalt niii metsik tunne. Vass ei suutnud ka uskuda, et mis just toimus. Siis ajasin tema ka kohe platsi. See oli hullult äge ikka. Need lained, see adrenaliin ja elevus.

mina kartmas

Olomana three peaks

Kolmas päev. Kolmas retk. Läksime bussiga mägedesse ja jalutasime mööda teed golfiväljaku poole. Sealt keeras tee jälle džunglisse. Õnneks ei olnud seal seda keelumärki, aga ühe surnu mälestusmärk küll. Sealt hakkaski rada pihta. Tee oli nii sopane kui kivine kui järsk. Vaade ja taimestik oli muidugi üliilus. Lõpuks pärast umbes 45 minutit jõudsime me esimesse tippu. Vahepeal põrkasime kokku veel teiste eestlastega. Täiesti uskumatu, et kuskil Hawaiil mingi mäe otsas matkates kohtad teisi eestlasi. Need olid 3 tüdrukut, kes on eelnevatel aastatel studenttouriga käinud ja seekord tulid niisama paariks nädalaks puhkama. Igatahes tipus tegime me pilte, sõime võikusid, lennutasime drooni ja nautisime vaadet. Siis mõtlesime, et mis nüüd edasi saab. Kas julgeme kahte järgmisse tippu ronida või mitte. Mõned meist läksid juba ära, sest neil oli õhtul töö. Kaidi ja Leidi olid nõus sinna tippu meid ootama jääma ja kotte valvama. Lõpuks läksimegi mina, Siim ja Vass edasi. Kaasa võtsime ainult kaamera, gopro ja telefonid. Teise tippu ronimine oli suhtleliselt lihtne ja võttis umbes 15 minutit. Kui me sinna teise otsa jõudsime ja sealt meie edasist teerada vaatasime, siis meist keegi vist ei osanud sellist asja oodata. Tuimalt otsejoones kuristik alla ja selle keskel üks ainuke köis. Me ise sellest pilti ei teinud, aga netist võetud pilti saan näidata. Igatahes.. surmahirm tekkis kohe. See oli nii ulme kuidas aju peab lihtsalt genereerima uusi ideid, sest sul ei ole oma viie varbaga MITTE kuhugi astuda ja sellepärast pidi niimoodi aju pingutama, et välja mõelda kuidas järgmine liigutus teha. Terve rada oli nagu surmas kõndimine. Mul jalad värisesid, pea valutas sellest mõtlemisest ja mõtted olid täiesti seinast seina. Küll ma mõtlesin, et kuidas ma siit alla lendan ja kuidas mu elu siin lõpeb ja küll ma mõtlesin terve om elu peale ja sellele, et kui kõva see kõik ikkagi on. Raja lõpus hakkasimegi me kõik juba hulluks minema sellest hullusest. Rääkisime, et, mis me teeks kui üks meist praegu kukuks ja tegime nalja, et nii tore kui siin ellu jääme, aga tagasi koju sõites bussiga avarii teeme. Kui hakkasime edasistest plaanidest rääkima umbes, et mis me õhtul teeme, siis me katkestasime jutu sellega, et ütlesime, et üritame enne ellu jääda üldse :D See tunne kui sa surmaga silmitsi seisad on nii ulmeline, et ma isegi ei oska seda sõnadesse panna. Ma lihtsalt olin mingi saapanööri paksuse köiega kuskil kuristiku äärel. Üks vale liigutus ja sinuga kõik. Tagantjärele mõeldes ma ei suuda seda isegi uskuda. Tippu jõudes, oli täiesti uskumatu tunne. Sa vaatad seda 360 kraadist vaadet ja mõtled, et millega sa selle ära oled teeninud. Vähesed näevad oma elus sellist asja. Hetkeks hakkas nii kerge ja nii hea tunne, aga siis tuli jälle reaalsusesse tagasi minna. Tagasi on ka vaja saada. Siis ma enam nii palju ei muretsenud, sest ma teadsin juba, mis mind ootab, aga siiski. Jälle tuli see elu eest võitlemise tunne peale ja pea hakkas veel hullemini valutama. Pärast paari tundi jõudsime me tagasi esimesse tippu. ELUSALT. Me olime niii õnnelikud, et me ellu jäime. Ma ei unusta mitte kunagi seda retke ja Siimu ega Vassi, et me selle koos läbi tegime. 

teise ja kolmandasse tippu minek

minu taga on esimene ja teine tipp. Tegelt ma nii õnnelik ei olnud

mu ELUkaaslased

Meie kaunike

I LOVE YOU HAWAII!

Livin the life; surf; kalihi ice ponds

Aloha!
Aeg on nii ruttu läinud.. varsti saabki kõik läbi. Viimased nädalad on olnud päris pingelised. Kõigil oli üüri maksmine ja lisatöökohad mõtetes. Mina võtsin teise töökoha Häagen-dazs'i jäätiseputkasse Waikikil ja kolmanda mingisse putkasse kust saab shave ice'i jms. Siis olin ma paar päeva haige, ma arvan, et mul oli mingi 38 palavik, sest mul olid hullud külmavärinad ja halb olla. See jäätiseputka ka algul ei meeldinud, sest paberimajandus ajas närvi ja nii masendav on jälle uut tööd õppima hakata. Õnneks nüüd olen väga rahul ja kõik tundub jälle sujuma hakkavat.
Surfamisest nii palju, et Louie (see instruktor, kes vabatahtlikult mind õpetada tahtis) leppis minuga aja kokku hommikuks kell 8. Läksin siis tema korterisse kus ta mulle ja ühele New Jersey tüdrukule surfamist uuesti õpetas. Siis võtsime tema lauad ja läksime vette. Temaga sain ma surfamise palju rohkem selgemaks ja nüüd ma tean oma vigasid, mida ma vältima pean. Igatahes pärast seda viis ta meid hommikust sööma ja ta rääkis veel surfamise ajaloost ja võistlustest. Surfamine sai siiski Hawaiilt alguse :)

hommikusöök kodus

Hawaii inimestest rääkides.. Kõik kodutud ja prostituudid on mulle juba tuttavad, sest nad töllerdavad tänavatel igapäev. Siis bussiga sõites on see, et alati enamus bussist magab. See kliima väsitab ja kõik kohalikud töötavad ka mitme koha peal ja see on hea koht tukastamiseks. Ma ise olen ka nende seas. Koguaeg kui bussiga olen tööle läinud, siis jään magama.
Lisaks on siin hästi paljudel mingite quotes'idega ehk mõtteteradega laused. Ma olen igast huvitavaid lauseid näinud. Ja muidugi on siin lõpmata kogustes Hawaii märgistusega särke. Ma ei kujuta ette, et Eestis kõik Eesti särgiga käiks :D
Jaapanlased ajavad mind nii närvi, et ma isegi ei taha neist rääkida. Nad on tõesti niii lollid inimesed. SÕNAGI inglise keelt ei räägi ja tänu neile ma kõnnin tööle 20 minuti asemel 40, sest nad on niiiii aeglased. Raha on neil sellistes kilekotikestes ja kui nad tööl annavad seda tutikat raha, siis see on nii vastik, sest see on nii uus, et need rahatähed ei tule lahti üksteise küljest ja tippi nad ka ei jäta jne.

Farmers marketil on üks smuutiputka, mis on niii hea. Kõik eestlased käivad talt alati ostmas ja ta juba tunneb meid kõiki. Lisas facebook'i pildi ka meist koos temaga. Ta teeb smuutit täiesti värsketest asjadest ja üks smuuti maksab viis dollarit. 

Üks päev käisin ma koos Siimu ja Maarjaga surfamas ja pärast pakkus Maarja mulle, et ma läheks temaga flaiereid jagama seitsmest üheni öösel. Issanda loomaaed on ikka nii kirju. Ma sain täieliku kultuurišoki. Ma pidin niiii palju informatsiooni endale talletama ja kõike nii kiirelt seedima, sest kõik rääkisid sulle erinevat juttu ja kõik olid täiesti maailma eri paikadest. Pluss need trasvestiidid, kes on mingi kahe meetrised ja täiesti mehed, aga samal ajal tantsivad valgusfoori posti küljes kontsadega ja sebivad päris mehi. See oli täiesti ulmeline. Üks mees rääkis minuga umbes 40 minutit ja ta aina korrutas mulle surmtõsiselt, et ta teenib 250 000 aastas ja ta võib mulle kohe praegu kotiga 5 tuhat tuua. Ta ütles, et ma EI PEA seda tööd tegema, et ma ainult helistagu talle ja ta saab aidata mind. Ütles, et ma ei pea kunagi tööd enam tegema ja ta ei saanud aru miks ma naeran ta jutu üle. Kui ta lõpuks mulle oma numbri andis ja minema kõndis, siis küsis üks teine kohalik mult, et kas ma sain aru, mis ta minust tahtis. Ma ütlesin, et ei saanud. Ta vastas: Ta on kupeldaja, ta tahtis sind strippariks. Aa... Siis ma hakkasin alles kõike kokku viima, et sellepärast ta oligi nii surmtõsine ja rääkiski seda süsteemi nii sujuvalt. Ma tõesti nagu ei tulnud selle peale, sest siin on ju kõik mingi ainete all ja räägivad igasugust jama. Ma olen sellega harjunud.. Aga jah, see oli küll päris suur šokk. Igatahes lõpus tulid Andre ja Reino ka töölt ja jutustasid seal meiega kuni meil ka töö lõppes. Ühe õhtu eest sain järgmine päev 75 dollarit sulas kätte niiet see flaiku töö tasub hästi ära.

Niii. Juhtus selline tore asi, et Hawaiile saabus Vass, kes käis 2 aastat tagasi Hawaiil sama programmiga. Ta on praegu Austraalias ja ta tuli mõneks nädalaks Hawaiile puhkama, et hikimas käia ja kogu paradiisi uuesti nautida. Ma olen siiralt õnnelik, sest ma tunnen, et meil eestlastel on vaja uusi hingi, kes meile elu sisse puhuks. Me oleme nii ära vajunud võrreldes sellega, mis oli algul kui siia tulime. Kõik teevad tööd või magavad. Igatahes täna hommikul kell 8 läksimegi Saskia ja Vassiga bussiga väikesele hike'ile. Kohale jõudes oli seal loomulikult aed kus olid sildid, et sinna ei tohi minna. Õnneks saime veits ronides ikka sisse. Siin on igaa matkaraja ja waterfalli ette juba aiad ja keelumärgid jne pandud. Kui järgmised eestlased lähevad, siis nad ei saagi mitte ühtegi kohta legaalselt minna, sest iga aasta pannakse neid järjest rohkem kinni. Igatahes waterfall oli üliilus kuigi vesi oli jääkülm. Me Vassiga ronisime veel kahest kosest üles ja tegime seal väiksed hüpped. Võttis jalad päris värisema kui mööda siledaid ja libedaid kivisid pidi üles ronima + see jõevool oli päris tugev. Seal kose kõrval oli kellegi mälestuseks mingid riided ka pandud. Igas hike'i kohas põhimõtteliselt on keegi ära surnud. Siiski mulle see adrenaliin nii meeldib ja ma teeks iga kell kõike uuesti ja uuesti. 

Vahepeal oli 4'th of July ka ja kõik ameeriklased tähistasid seda vägevalt. Mõned eestlased käisid paadiga merel floatillal. Rannas olid veel mingid võidusõidud ja rahvas käis USA lipuvärvides linna peal ringi.

Nüüd peaks hakkama vaikselt jälle hikimas käima, sest aeg hakkab otsa saama. Ja veel tuleb palgatšekk ära oodata, et paar väikest unistust täide saaks viia.. Aga sellest juba varsti.

Stay tuned!