HAWAII 2016: Kapena falls; Rock bridge; Olomana three peaks

Aloha!

Lõpuks ometi saan jälle rahuliku hingega olla, sest ma tean, et ma ei lase päevi raisku ja teen seda milleks ma siia tulin. Kõike ekstreeemset!

Kapena falls

Läksime pundiga bussiga downtown'ist veits välja ja jõudsime surnuaeda. Sealt kõndisime natuke edasi ja läksime täiesti suvalise koha pealt džunglisse. Kõndisime mingi 5 minutit ja jõudsimegi kohale. Vesi oli jumala külm, aga mul oli ainult üks siht. Hüpata sealt kalju pealt alla. Täiesti ulmee.. niii haigelt hea tunne. Kuigi pärast teist hüpet lendasin ma nii, et pärast oli pool tagumikku paistes ja sinikates :D Kokku hüppasin sealt mingi 4 korda ja siis lihtsalt ujusime seal ja pildistasime. Seal pole üldse väga sügav, sest kui ma hüppasin, siis igakord läksid jalad põhja, aga õnneks põhi on siuke kruus. Äärtes olid ainult suured kivid.

Rock bridge

Järgmine hommik läksin bussiga Hawaii kai'le. Seal sain Vassiga kokku ja kõndisime Hanauma bay juurde. Sealt läksime jälle järgmiselt keelatud alalt ülesse. Iga teekond algab sama sildiga, et no trespassing, violators will be prosecuted. Siis kõndisime mööda kivist ja liivast teed kuni ranniku ääreni. Päike küttis hullult. Kohale jõudes oli seal paar kalameest, kes seal hulluses kala püüdsid. Ühe kalakesega sain pilti ka. Nii.. Siis me lihtsalt vaatasime seda rock bridge'i ja neid haiglaseid laineid ja ei suutnud otsustada, kas võtta see risk ja minna sinna sillale või mitte. Kokkuvõttes olime me seal mingi 1,5 tundi ja lihtsalt terve aeg kõhklesime. Lõpuks juba Vass ütles, et ah ärme hakka seda riski võtma. Ma juba hakkasin ka kergelt loobuma, aga siis ma mõtlesin, et ei.. ma ikka üritan leida see 5 sekundit, et joosta sinna sillale ja see pilt ära teha. Ma mõtlesin igasuguseid asju oma peas, et, mis saab kui see laine tuleb ja mind sinna hullusesse lükkab ja et kuidas ma siis seal ära upun jne. Ja ma ei suutnud otsustada kumbalt poolt minna sillale ja mõtlesin kas seal on libe, kui tugev see laine on ja kui ruttu ma sealt tagasi jõuan. Lõpuks ma läksin istuli ja lihtsalt hakkasin sinna silla poole liikuma. Igakord kui laine tuli, siis jooksin jälle tagasi. Lõpuks ma sain aru, et see jõud ei ole nii tugev, et see mind alla lükkaks. Siis võtsingi kokku ennast ja jooksin sinna peale. Tagasi jõudes oli lihtsalt niii metsik tunne. Vass ei suutnud ka uskuda, et mis just toimus. Siis ajasin tema ka kohe platsi. See oli hullult äge ikka. Need lained, see adrenaliin ja elevus.

mina kartmas

Olomana three peaks

Kolmas päev. Kolmas retk. Läksime bussiga mägedesse ja jalutasime mööda teed golfiväljaku poole. Sealt keeras tee jälle džunglisse. Õnneks ei olnud seal seda keelumärki, aga ühe surnu mälestusmärk küll. Sealt hakkaski rada pihta. Tee oli nii sopane kui kivine kui järsk. Vaade ja taimestik oli muidugi üliilus. Lõpuks pärast umbes 45 minutit jõudsime me esimesse tippu. Vahepeal põrkasime kokku veel teiste eestlastega. Täiesti uskumatu, et kuskil Hawaiil mingi mäe otsas matkates kohtad teisi eestlasi. Need olid 3 tüdrukut, kes on eelnevatel aastatel studenttouriga käinud ja seekord tulid niisama paariks nädalaks puhkama. Igatahes tipus tegime me pilte, sõime võikusid, lennutasime drooni ja nautisime vaadet. Siis mõtlesime, et mis nüüd edasi saab. Kas julgeme kahte järgmisse tippu ronida või mitte. Mõned meist läksid juba ära, sest neil oli õhtul töö. Kaidi ja Leidi olid nõus sinna tippu meid ootama jääma ja kotte valvama. Lõpuks läksimegi mina, Siim ja Vass edasi. Kaasa võtsime ainult kaamera, gopro ja telefonid. Teise tippu ronimine oli suhtleliselt lihtne ja võttis umbes 15 minutit. Kui me sinna teise otsa jõudsime ja sealt meie edasist teerada vaatasime, siis meist keegi vist ei osanud sellist asja oodata. Tuimalt otsejoones kuristik alla ja selle keskel üks ainuke köis. Me ise sellest pilti ei teinud, aga netist võetud pilti saan näidata. Igatahes.. surmahirm tekkis kohe. See oli nii ulme kuidas aju peab lihtsalt genereerima uusi ideid, sest sul ei ole oma viie varbaga MITTE kuhugi astuda ja sellepärast pidi niimoodi aju pingutama, et välja mõelda kuidas järgmine liigutus teha. Terve rada oli nagu surmas kõndimine. Mul jalad värisesid, pea valutas sellest mõtlemisest ja mõtted olid täiesti seinast seina. Küll ma mõtlesin, et kuidas ma siit alla lendan ja kuidas mu elu siin lõpeb ja küll ma mõtlesin terve om elu peale ja sellele, et kui kõva see kõik ikkagi on. Raja lõpus hakkasimegi me kõik juba hulluks minema sellest hullusest. Rääkisime, et, mis me teeks kui üks meist praegu kukuks ja tegime nalja, et nii tore kui siin ellu jääme, aga tagasi koju sõites bussiga avarii teeme. Kui hakkasime edasistest plaanidest rääkima umbes, et mis me õhtul teeme, siis me katkestasime jutu sellega, et ütlesime, et üritame enne ellu jääda üldse :D See tunne kui sa surmaga silmitsi seisad on nii ulmeline, et ma isegi ei oska seda sõnadesse panna. Ma lihtsalt olin mingi saapanööri paksuse köiega kuskil kuristiku äärel. Üks vale liigutus ja sinuga kõik. Tagantjärele mõeldes ma ei suuda seda isegi uskuda. Tippu jõudes, oli täiesti uskumatu tunne. Sa vaatad seda 360 kraadist vaadet ja mõtled, et millega sa selle ära oled teeninud. Vähesed näevad oma elus sellist asja. Hetkeks hakkas nii kerge ja nii hea tunne, aga siis tuli jälle reaalsusesse tagasi minna. Tagasi on ka vaja saada. Siis ma enam nii palju ei muretsenud, sest ma teadsin juba, mis mind ootab, aga siiski. Jälle tuli see elu eest võitlemise tunne peale ja pea hakkas veel hullemini valutama. Pärast paari tundi jõudsime me tagasi esimesse tippu. ELUSALT. Me olime niii õnnelikud, et me ellu jäime. Ma ei unusta mitte kunagi seda retke ja Siimu ega Vassi, et me selle koos läbi tegime.