Jaanipäev; pidu; elu

23. juuni kell 10 ärkasime üles, et Walmarti minna. Pidime seal kõigi Hawaii eestlastega kokku saama ja ostma süüa, juua. Poeskäik oli nii pingeline, sest kõik kadusid ära, rahvast oli palju, pood oli nii suur ja lõpuks ei saanud me alkoholi osta, sest taheti kõikide dokumente näha kaasaarvatud nende, kes olid alaealised ehk siis alla kahekümne ühe. Kokkuvõttes ostsime me grilli, coolerid või mis need eesti keeles on need külmakastid (Ron kõndis cooleriga tuimalt kassast läbi ilma maksmata ja hakkas sinna asju rahulikult sisse laduma :D), siis nõud, söögi jne. Kokku läks meil korteri peale umbes 200 dollarit.

Siis läksime me teise toidupoodi, et liha, värske salati materjali ja alkoholi osta. Lõpuks jalutasime me bussi peale ja sõitsime bussiga saare ida poolde umbes poolteist tundi. Selleks ajaks olid kõik jumala läbi juba omadega. Kui me bussi pealt tulime, pidime me kõndima Makapuu rannast edasi ühte pisikesse randa.

Meie cooler läks katki.. Walmarti seda enam vist tagastada ei saa..

Algul oli idee Makapuule minna, aga kuna seal oli palju rahvast ja eelnevatel aastatel on sinna politsei tulnud, siis läksime me eemale ühte pisikesse randa. Kui me kohale jõudsime, siis olid paljud juba seal. Kui me olime ennast sisse sättinud, siis nägime eemal mingit hüpekat. Läksime siis Siimu, Andre ja Torpaga ujuma.

 Seal samas oli ka üks kutt, kellega poisid rääkima hakkasid nagu ikka iga kohalikuga hakkad niisama rääkima. Ta küsis, kas me tahame minna kalju äärde ronima, et ta näitab meile tidepools'i. Eluuusees ei oleks me ise sinna niisama läinud. Kutt ütles veel, et jaa flipflopsidega ehk plätudega saab minna küll. Reaalsus oli aga ikka teine. Me ronisime seal umbes 45 minutit ja ikka päris ohtlik oli see asi seal. Tema muidugi oli nagu vana kala. Mina ei võtnud plätusi üldse kaasa niiet ma olin tossudega. Jumal tänatud, sest kivid olid päris teravad. Hikimise lõpus leidsin ma kellegi mahajäetud plätud niiet nüüd ma ei pea uusi ostma vähemalt. Igatahes ma olin siiralt õnnelik, et see kutt meid sinna viis ja et meil niimoodi vedas. Ma nii kartsin, et tulebki nii jamad jaanid, et matkama ei saagi minna.

Teekonna lõpus jõudsime me blowhole'ide juurde. Need olid 2 auku kivide vahel kust vett välja purskas. Kui me järgmine päev taksoga tagasi tulime, siis taksojuht rääkis, et seal oli keegi ära surnud. Vot nii ohtlikult me elamegi. Igatahes see oli päris äge vaatepilt ja see purse tegi hulllu häält. Seal samas olid ka sellised madalad tidepools'id kus me ka ujusime. Kuna need olid ookeani ääres, siis vahepeal lõid ülisuured lained üle kalju ääre nii, et me saime päris korraliku paugu endale kaela. Ma veel olin täiesti vees ja kuna ma kinni ei jõudnud hoida, siis lõin jala vastu kivi veriseks. Aga seda ägedam see oligi.

Lõpuks tulime me teist teed ehk normaalset teed pidi tagasi randa. Seal olid kõik juba grillimisega alustanud. Kogu üritus iseenesest oli tore ja nagu ikka tüüpiline eestlaste pidu. Lõket meil ei olnud niiet me hüppasime üle tõrviku. Kuna me alustasime peoga juba kuue paiku, siis öösel kella kolmeks olid kõik juba ära vajunud ja enamus läksid taksodega tagasi koju. Mina ja mõned veel jäime hommikul kella kaheksani. Liiva peal olla oli päris halb, aga kuna uni oli nii suur, siis saime me päris ilusti magada. Ärgates oli niii must ja halb olla. Vahetasin kohe riided ja käisin ujumas. Siis koristasin igaltpoolt seda jama, sest ma arvasin kohe, et esimesed turistid tulevad kindlasti hästi varakult. Esimesed olidki pool 8 kohal.

Kui me kõju jõudsime, siis läksime me kõik magama. Päeval ravisime oma pohmakaid ja õhtul tegime väikese järelpeo. Mõtlesin, et vaatan ära, milline see klubielu siin Hawaiil on. Kuna ma olen alakas, siis ma sain ainult ühte klubisse Playbar'i. Mult võeti dokument ära ja kästi ühele lepingule alla kirjutada kus on kirjas, et milliseid klaase ja pakendeid ma käes ei tohi hoida kuna olen alaealine. Klubipilet maksis 15 dollarit ja kokteilid maksid seal 4-6 dollarit enamvähem. Klubi ise oli hästi väike, aga seal oli mingi 6 erinevat turvameest, kes meid alakaid jälgisid. Mustadest tüdrukutest rääkides.. wow see on uskumatu kuidas nad twergivad ja oma tagumikku liigutada oskavad. Tõsiselt nad tantsisid ikka üliihästi. Mul hakkas endast täitsa kahju ja ma tundsin ennast nii mõttetuna seal :D Sellised tüdrukud võiks Eestis ka olla. Nad olid nii mõnusad. Igatahes väga huvitav oli.

Vetsus andis naine sulle seepi ja paberit. Kui andsid talle tippi, siis said tasuta mingit lõhna peale panna või kommi võtta

Elust nii palju, et vahepeal käisin ühe kohalikuga Lanikai rannas ja ta näitas mägedes ühte salajast korvpalli väljakut kus ta mulle rulaga sõitmist õpetas. Tore oli vahelduseks autoga sõita ja tore oli tasuta sushit saada, aga tema jutt oli küll väga nõme. See kuidas ta rääkis, et Eesti mehed on nii mõttetud ja et ma pean talle naiseks minema.. Ma isegi ei osanud midagi vastata talle. Ta ise vahepeal korraks elas ka Eestis ja see kõlas nii naljakalt kui ta ütles Viimsi või ma armastan sind.

Tööl olin ma 9 päeva järjest. Nüüd sain uue paychecki ka. Rahadega on ikka nii raske. Söök on liiga kallis.. Täna tulin ma manageri rolluga töölt koju. Siin ei pea kiivreid kandma, mis on eriti nõme ja ohtlik.
Kodust nii palju, et vahepeal oli meil ühe tüdruku üllatuspidu ühes korteris, aga kuna meid on 3 korteritäit, siis kõik ikka möllasid korterite vahel ringi. Hommikul kutsus majaomanik mõned alla enda kontorisse ja ütles, et nii naabrid kui ka politsei helistas talle, et see asi ära lõpetada. Ta ütles, et nüüdsest on kümnest õhtul majas vaikus ja kui üks kaebus veel tuleb, siis visatakse meid kõiki välja. Jällegi me oleme eestlased..
Ma olen nüüd 2 korda veel surfamas käinud. Mõlemad korrad on mul täiega vedanud, sest surfiinstrukorid tulevad ise mu juurde ja hakkavad mind õpetama. Tänu ühele Louile, kes maa peal õpetas mulle kuidas seista ja ühele teisele, kes vees aitas mul õigesti lainesse saada, oskan ma nüüd ilusti püsti minna ja juba surfata. Ma olen nii ekstaasis sellest lihtsalt. Kohutavalt raske on igakord uuesti sinna kaugele sõuda, sest seljalihased pole harjunud nii hullult tööd tegema, aga iga kord kui ma sinna lainesse õigesti saan, siis see tunne on nii hea lihtsalt. Täna panin ühe lainega kaugelt ookeanilt kuni ranna ääreni välja püsti seistes. Ma ise ka ei uskunud mida ma just tegin. Aga see oli ka üks väheseid kordi. Enamus ajast lähen ma ikka valesti lainesse ja siis lõpetan jälle vee all.

Siin ei ole messenger väga moes. Suheldakse sõnumite teel

mu unistuste laps

Farmers market kodu lähedal

Ülihea värske smuuti 5 taala, garlic shrimp 8 ja kookospall 2 taala

Siim käis jälle raksus ja tõi perele süüa

day 22: kohalik pidu; surf; Koko head

Aloha!

Leidsime lõpuks aega, et midagi jälle ette võtta. Meie toakaaslane Kaidi kutsus meid oma hosti juurde peole. Kaidi oli Hawaiil alguses couchsurfing'uga ehk et ta leidis inimese, kes majutab teda tasuta enda juures. Tema host on Lawrence, kes rendib Hawaiil korterit. Tema juures on selle sama couchsurfinguga praegu 2 Šveitsi tüdrukut ka. Igatahes Lawrence kutsus teda ja meid enda juurde. Söök ja jook oli tema poolt. Meie pidime ainult midagi magusat võtma. Saime poest ühe juustukoogi ja ühe red velveti.

Kui me minema hakkasime, siis ma algul mõtlesin, et äkki ma ei viitsigi minna, et äkki on mingi jama koht jne agaaa.. eelarvamused tuleks hawaiil kuskile kaugele maha jätta. See korter oli niii ilus ja mõnus. Avarad toad, suuured aknad ja kuidagi kodune tunne tekkis. Ja ta maksab selle korteri eest palju vähem kui meie. Seda sellepärast, et see ei asu päris Waikikil, vaid umbes 20 minuti jalutuskäigu kaugusel teistpool kanalit kus pole nii palju turiste jne. Igatahes SÖÖK. Söök oli võrratu. Nagu kuskil kallis restoranis, lõhe, eriti hea kartulivorm, värske salat pähklitega, oad. See kõik  oli nii hea. Pärast söömist hakkasime mänge mängima ja jooma ja veel nö väike traditsioon oli mõõgaga šampa pudelil kork maha lüüa.

Igatahes 2x käis politsei ka ukse taga. Me oleme ju siiski eestlased :D Aga kõik oli hästi. Majaomanik läks umbes nelja paiku magama ja meie tulime mingi viiest koju.

Siim tõi puu otsast laimi, mangosid ja apelsini

Surfamine. Üks hommik Siimuga mõtlesime, et lähme käime ära seal lainetes, et vaatame, mis see surfamine endast üldse kujutab. Võtsime ühest putkast lauad ja panime ennast kirja. Üks laud maksab 7 dollarit tund, niiet seda võis lubada küll. See päev oli muidugi väga rahulik ilm ja laineid pidi koguaeg ootama, aga üldiselt oli see super. Ma niimoodi nautisin, kuigi füüsiliselt oli nii raske. Siim ei saanud lõpuks üldse väga midagi teha, sest tal hõõrus rinnad ära see laud :D Paar korda ma sain päris ilusti korraks laine peale ja vuhasin mõnusalt edasi, aga enamus korrad tõmbas laine mu enda sisse ja siis ma niisama uppusin.

Koko head trail. Öösel kell 3 ärkasin äratuse peale ülesse. Me olime kõik üliväsinud, aga me olime juba nii kaua seda trippi edasi lükanud niiet tuli ära teha. Takso läks meil 17 dollarit maksma. Uber on siin hea hinnaga, teised taksofirmad on palju kallimad. 

Jumal tänatud, et me hommikul vara sinna ülesse hakkasime trippima, sest see tee oli päris kurnav ja kui lagipäike pähe oleks paistnud, siis oleks eriti hull olnud. Umbes 5.30 jõudsime me tippu ja ootasime päikesetõusu. Istusime seal umbes 40 minutit ja tulime alla tagasi. Siis hakkas juba väga palju turiste tulema niiet jällegi hea, et me varakult ära käisime kui inimesi vähe oli. 

day 17: Pali notches; elu

Aloha!

Vabandan, et pole vahepeal kirjutanud, aga aega jääb lihtsalt liiga väheks. Kui on tööpäev, siis läheb kogu hommik ärkamisele ja rannas olemisele. Kui ei ole tööpäev, siis lihtsalt uneled, jood ja magad. Vahepeal pole matkale jõudnudki. sest töö kõrvalt on raske kõigil ühist aega leida. Vahepeal on kõik käinud väikeste puntidena või omaette matkamas ja kohalikega aega veetmas. Andre käis üksi Koko headil öösel. Tal vedas, et sai hääletades sinna ja tagasi, sest hääletamine pole siin lubatud. Tüdrukud käisid kohalike peol. Mõned jõudsid North shore'ilegi.

tüdrukud leidsid rannast 5 madratsit

Need kilomeetrid, mis me päeva jooksul kõnnime, on päris muljetavaldavad. See peatänav ei ole niii pikk, aga kui seda mitu korda edasi-tagasi kõndida, siis tuleb samme päris korralikult. Üks õhtu käisime väljas joomas. Rannas oli high school graduation party vms ja kõik noored olid ookeanis ujumas. Seal kõrval sõitsid atv'dega politsei, kes vaatas, et kõik ikka adekvaatsed oleksid. Pärast tutvusime tänaval ühe 18-aastase lõpetajaga, kutt oli californiast pärit kui ma ei eksi. Ta andis meile lehekülje, kus saab fake id kaarti teha, rääkis naistest ja pidudest mis teda kolledžisse minnes ootavad. Ta ütles, et see elu on kuuma piruka filmile väga sarnane. Üliäge. Ütles, et me saaks ka minna äkki kui me kauemaks jääks. 

Rannaelu Waikikil ikka kihab. Ma olen juba väsinud rannas käimisest, sest inimesi on nii palju. Kõige tüüpilisem asi siin linnas on Jaapani turistid, kes lasevad endast pulmapilte teha. Nad teevad neid kõikvõimalikes kohtades näiteks Starbucksi ees jne. Ma isegi ei tea kas need on üldse päris pulmad või nad niisama enda lõbuks teevad. Igatahes mina neid ei mõista. Naised lihtsalt veavad oma suurt kleiti 30-kraadises kuumuses rahva vahel keset tänavat. Sellel pildil on 2 Jaapani neiut. Sellist kooslust polnud ma veel näinud. 

Ükspäev käisin õhtul poistega linnas, siis tuli üks mees nendega rääkima, kes rääkis soviet union'ist ja näitas kohtudokumente ja ta istus 5 aastat vanglas. Minu arust kõik vanamehed on peast segi siin. 

Tööst nii palju, et algul ma nautisin bussisõitu, sest nii kodune tunne tekkis, aga nüüd ma suutsin seda vihkama hakata, sest mul ei lasta ühe piletiga 2x sõita. Sain alles nüüd teada, et pilet kehtib ainult mingi 2 tundi mitte tere päev. Üldiselt on töö päris okei olnud, töökaaslased on nii mõnusad. Jayson on üks kena filipiini välimusega tätoveeritud kutt, keda ma kõige rohkem igatsema jään kui sealt töölt ära tulen. Ta on nii vabameelne ja teeb koguaeg nalja ja võtab elu mõnusalt + ta annab koguaeg süüa mulle. Teine kutt on Kyle, kes näeb välja nagu eestlane. Nad mõlemad elavad kuskil nö geto linnaosas ja räägivad, kuidas nad peksa said ja kõik asjad ära varastati ja et elu seal on päris ohtlik. 

Kodust nii palju, et vahepeal on natuke pingeline olnud. Kõigepealt tuli see jama, et korteriomanik sai teada, et meie korteris, kus peaks meid 9 olema, oli hoopis 11. Õnneks on ta väga mõistlik inimene ja loomulikult omakasu peal väljas ja ta tegi meile pakkumise, et võtta uus korter samasse majja. Sama asi, 2 magamistuba ja üür 3400 ja 8 inimest lubatud. Ega ei jäänud muud üle kui see ära võtta. Nüüd on ühes majas 3 korteritäit eestlasi. Hiljem tekkisid meil kodus väikesed probleemid, mis on nüüdseks loodetavasti lahendatud. Hetkel elan ma korrus allpool koos 3 kuti ja 3 tüdrukuga. Ma pole veel otsustanud kuhu ma lõpuks elama jään, aga ma elan päev korraga.
Üks õhtu vaatasime telekast Livin aloha uuesti läbi. Nii naljakas oli seda nüüd vaadata kui sa ise oled kõik selle läbi teinud. 

Söök. Ma ei kannata seda sõna, sest söök on lihtsalt nii kallis, et paha hakkab. Mõned siin juba skeemitavad, et võtavad mäkist ketšupit koju kaasa, käivad poodides tasuta sample'eid proovimas, varastavad ostukeskustest vetsupaberit (sest kõik muu on ka kallis peale söögi) jne. Sööme me nagu ehtsad ameeriklased juba, Ben&Jerry's, maapähklivõi, Hershey's šokolaadisiirup, sai, kõikvõimalikud joogid, mis on suhkrut täis ja kastmed, õlu, burger jne. Eestis ma ei ostnud kunagi endale ühtegi neist asjadest, sest need olid lihtsalt nii vastikud. Nüüd on raske ilma suhkrut täis joogita elada, sest kuskilt on seda energiat vaja juurde saada. Võin näiteks tuua, et Burger kingis saab 5 asja 5 dollari eest (ja sellega peab siin terve päeva vastu), samal ajal maksab poes karp mune umbes 5 dollarit, piim 4 dollarit, jogurt, kus on müsli sees 5 dollarit, sai min 3 dollarit, 8 kanakoiba 9 dollarit jne. Igale asjale tulevad maksud otsa loomulikult.

Midagi naistele. Victoria secreti poes on kõik ilutooted -60%, niiet ma sain kreemi 4,50 dollariga. Süsteem käib nii, et lähed sina sisse, siis üks naine tuleb kutsub su sellesse roosasse garderoobi. Võtab su andmed ja mõõdud, annab rinnahoidja ja saadab garderoobi. Kui valmis saad, siis vajutad nuppu ja tema tuleb vaatab järgi, et mis suurus rinnahoidja sulle siis täpselt sobib.
Teine pood on forever 21, kus ma lihtsalt käin pea laiali otsas, sest neid riideid on nii meeletult ja nii heade hindadega.

LÕPUKS jõudsime me väikesele matkale. Pali notches. Küllaltki ohtlik matk. Võtsime mingi pundi kokku ja sõitsime kahe taksoga linnast välja mägedesse. Vana hea uber maksis 20 dollarit ja autosse lubati rohkem inimesi kui võib.
Matkarada oli põhimõtteliselt 90 kraadi tuimalt. Isegi mul võttis natuke jalad värisema kuigi igasuguste ekstreemsuste osas olen ma alati väga entusiastlik. Siiski saime me hästi hakkama. Päris tippu me ei jõudnud kahjuks, sest tuul oli nii meeletu. Me jõudsime esimesse madalamasse tippu kust edasi läks põhimõtteliselt kuristik alla, et edasi saada. Seal oli väike köis ka mida mööda siis peaksid alla laskma ennast sealt. Me Andrega tahame ikkagi uuesti minna kunagi kui on ilus ilm, et lõppu minna, aga tõesti.. see tundub surmalõks :D. Aga kui inimesed on läinud, siis saan mina ka. Rada oli mõne koha peal ülilibe niiet tagasitulles oli kergem lihtsalt istuda ja liugu lasta. Tagasi kõndides saime me sellise vihma kaela, et olime täiesti läbi vettinud. Õnneks said mõned meist ühe kohaliku kastiauto peale.

tipp on seal eemal pilvedes

Õhtul läksime veel juuksurisse. Ehtne gta mängu moodi salong nagu poisid ütlesid. Kõik mustad olid oma afrodega seal ja juuksurid lasid masinatega nagu muus eas. Samal ajal jõudsid nad kõikvõimalikel elu teemadel rääkida. Siiski nad pöörasid detailidele väga palju tähelepanu ja no aega on neil nii palju. Terve järjekord mehi ootab, aga neil on ikka aega nii palju. See iseloomustab Hawaii elu ka hästi. Ma hullult kartsin, sest mulle ei meeldi üldse kui poisid juukseid peavad lõikama. Veel vähem kuskil Hawaiil võõra juuksuri juures. Lõpuks said mõlemad jumaala ägedad soengud. Nii äge, et mingi lambijuuksur oskab siukest tööd teha. Eestis võiks selliseid palju rohkem olla. Üks lõikus maksis 20 dollarit, mis oli ilmselt sellepärast sellise hinnaga, et me oleme turistid. Minu arust teistele tehti mingi viiekaga.

Minust nii palju, et ma olen nii õnnelik ja nii rahulik. Hoolimata jamadest ja rahaprobleemidest, on ikkagi minus nii palju rahu, mida Eestis mul polnud kunagi. Kui ma saaks, siis ma jääks siia saarele veel palju kauemaks. See loodus ja elu on ikka nii õige minu jaoks. Ainuke, mis ma igatsen, on see, et siin korteris võiks mõni koduloom olla. Ma juba mõtlesin, et võtaks kassi, aga pärast poleks teda enam kuhugi panna.

See you!

day 9: Maunawili falls; töö

Aloha!

Pole vahepeal kirjutanud, sest päevad on üsna rutiinsed olnud. Oleme lihtsalt rannas pikutanud, kodus koristanud ja asju ostnud, maganud palju, joonud palju ja tööd teinud.

Minu töökoht asub Ala moana keskuses. See on siuke kiirtoidu asi, aga me pakume kõige paremat steak'i, mis on ilma hormoonide ja muu mölluta ja parimat tuunikala, mis on värske jne. Mustus ja kuumus on muidugi hullud seal. Pole just parim töökoht, aga raha on vaja. Töökaaslased on enamus noored kutid, kes kuulavad koguaeg räppi ja sebivad kõrval putkas olevaid naisi ja teevad kõigi kulul nalja. Meie niiöelda õpetaja on üks naine, pakun mingi 55, kellel on 9 last, aga ta on piitspeenike ja üleni tätoveeritud. Ütles, et kui ta suitsule minna ei saa, siis she becomes a real bitch. 

töö

kodu

it's not the house that i love but the life that is lived here

hommik

mul tuli ssn kohale.. nüüd saab raha

Täna oli mul vaba päev ja mõtlesime, et teeme midagi huvitavat, et igapäev kodus ei passiks. Hakkasime hommikul kuuekesi bussidega trippima, sest pidime omadega mägedesse jõudma. Kõigepealt sõitsime Waikikilt välja teise linna. Seal oli meil teise bussini mingi tund aega aega. Vaatasime veits ringi, et toitu leida, aga lõpetasime ikka mäkis. Kolmas päev läheb minna. Kui tanaval toitu sõime, siis tuli nagu ikka mingi kohalik ja küsis where are you from. Ma olen juba tüdinenud Estonia ütlemisest. 

Bussiga sõitsime kõrgele mäkke niiet kõrvad läksid lukku. Seal hakkas padukat sadama ja juba mõtlesime, et matk on pekkis, aga õnneks läks padukas üle. Kohale jõudes jalutasime läbi väikese küla. 

Teekond oli päris põnev. Sopahunnikud olid väga mõnusad. Nii libe oli, et ei teagi kohe. Tasakaal peaks küll jumala paigas olema. Pärast ühte tundi jõudsime joani. Kahjuks oli seal palju inimesi, aga ikkagi oli tore. Vesi oli jääkülm, aga niiskes ja mõnusas džunglis oli päris hea olla seal. 

Tagasitulek läks veits kiiremini.