day 3: SSN; Poeskäik; Töö

Aloha!
Ärkasime täna kaheksast. Eile õhtul jäime varakult magama, sest olime omadega nii läbi. Hommikul käisime subways söömas. 1 poolik maksab umbes 6 dollarit ja hommikuti saab sellega teise poole tasuta kaasa. Win. Vaeste laste jaoks on see suur võit.
Võtsime ette teekonna minna SSN'i ehk social security number'it taotlema. Seda on töö jaoks vaja.. keegi täpselt ei tea, mis see on, aga peaasi, et see tehtud on. Sõitsime bussiga ala moana keskuse juurde. Busspilet maksab 2.50 ja sellega saab edasi-tagasi.

ilusad lilled ja kohalikud kodutud

 Peatusest kõndisime veel paar miili jala sinna kohta. Seal tegime kordamööda taotluse ära ja number tuleb postiga 2 nädala jooksul koju.

 Siis pidin hakkama tööle liikuma, aga sain meili, et ma pean kella kolmeks hoopis minema seega sain poistega toidupoodi minna. Kuna me olime waikiki linnaosast väljas, siis saime näha ka teistsugust elu. Ma tundsin ennast nagu new york'is, sest see oli selline nagu ametlikum linnaosa.

 Läksime siis Andre ja Siimuga Walmarti, et koju toitu osta. Arve tuli 80 dollarit, mis oli väga hea, sest me saime päris palju asju. Õhtusöögiks tuleb homme kotletid koos Eestist võetud tatraga. Seal oli meeletult kõikvõimalikke külmutatud burgereid, nagitsaid ja muud jama, mis tõestab, miks ameeriklased paksud on. Päris raske oli leida normaalset toitu. Poisid küsisid töötajalt, et kus pudrud asuvad. See oli mingi väike riiul kuskil nurgas lihtsalt. Kõige tähtsam oli osta vetsupaberit ja pesupulbrit. Me siiski ELAME siin paradiisis.  Poest tulles käisime veel väikesel turul ja ostsime juurvilju. Pärast seda läksime bussiga Waikikile tagasi.

Kella kolmeks läksin Ala moana keskusesse bussiga. See hetk kui bussikasse kõndisin, siis tundsin ennast juba täiesti kodus, sest kõik tänavad ja bussid on juba enamvähem selged ja üksi kuskile minna ei ole mingi probleem.

bussijuhi tütar

Kui ma sinna jõudsin avanes mulle kohutav vaatepilt. Seal oli üks terve korrus selline, et ümberringi oli umbes mingi 40 kiirtoidu restorani ja keskel olid lauad kus sõi umbes paarsada jaapanlast ma pakun. See rasvahais ja karjumine olid jubedad. Ühesõnaga seal sain teiste eestlastega kokku ja rääkisime paar sõna tööandjaga.
Kella viie paiku läksin uuesti sinna tagasi, et paar tundi tööd teha. Töö oli täiesti jube. Rasvahais oli hull ja taga köögis oli 50 kraadi kuuma. Umbes tunni pärast tuli ÕNNEKS manager ja ütles, et kuna mul pole tööriideid, siis ma ei saa väga tööd teha. Pärast seda tulin bussiga linna.
Linnas mõtlesin, et lähen jalutan üksi ringi ja ostan starbucks'ist juua. See on kõige hullem, et kui niisama tavaliselt ringi käid, siis on Starbucks IGA nurga peal. Ja siis  kui seda reaalselt vaja on, siis pole seda MITTE kuskil. Ühesõnaga ma kõndisin juba suhteliselt lootusetult ringi. Järsku hüüab mulle keegi: Hey, you lost something. Ma mõtlesin, et misasja mille ma nüüd ära kaotasin.. Vaatasin taha ja küsisin: what? Ja see mees vastas rõõmsalt: You forgot your smile. Mul lõid silmad niiii särama. ELUSEES ei tule Eestis sulle keegi sellist asja ütlema ja kui tulekski, siis antaks sulle selle eest peksa.

Kui ma lõpuks omadega kuskil  kaubanduskeskuses olin ja muusikat kuulasin, koputas mulle üks noormees õlale. Võtsin klapid ära ja ta küsis, et kust ma pärit olen. Ma vastasin, et Eestist. Ja ta hakkas rääkima rahulikult, et jaa ta on Eestis palju olnud, et ta teab Laborit ja Viru keskust jne ja et talle väga meeldib seal, sest Eesti on nii odav. Ta õpib Hawaiil ülikoolis real estate'i ja ütles, et Eestis on hea investeerida asjadesse. Lõpuks ta näitas mulle kus on starbucks ja saatis mu kodu juurde. Seal nägin Hankat ja Reinot, kes pidid töölt läbi minema. Läksin siis nendega kaasa kuigi ma olin päris väsinud. Neil olid rummikoksid kaasas juba niiet täna tuleb jälle peoõhtu.

Peoõhtuid ma ei kommenteeri. Peretülid ja murede lahendamised :)