day 17: Pali notches; elu

Aloha!

Vabandan, et pole vahepeal kirjutanud, aga aega jääb lihtsalt liiga väheks. Kui on tööpäev, siis läheb kogu hommik ärkamisele ja rannas olemisele. Kui ei ole tööpäev, siis lihtsalt uneled, jood ja magad. Vahepeal pole matkale jõudnudki. sest töö kõrvalt on raske kõigil ühist aega leida. Vahepeal on kõik käinud väikeste puntidena või omaette matkamas ja kohalikega aega veetmas. Andre käis üksi Koko headil öösel. Tal vedas, et sai hääletades sinna ja tagasi, sest hääletamine pole siin lubatud. Tüdrukud käisid kohalike peol. Mõned jõudsid North shore'ilegi.

tüdrukud leidsid rannast 5 madratsit

Need kilomeetrid, mis me päeva jooksul kõnnime, on päris muljetavaldavad. See peatänav ei ole niii pikk, aga kui seda mitu korda edasi-tagasi kõndida, siis tuleb samme päris korralikult. Üks õhtu käisime väljas joomas. Rannas oli high school graduation party vms ja kõik noored olid ookeanis ujumas. Seal kõrval sõitsid atv'dega politsei, kes vaatas, et kõik ikka adekvaatsed oleksid. Pärast tutvusime tänaval ühe 18-aastase lõpetajaga, kutt oli californiast pärit kui ma ei eksi. Ta andis meile lehekülje, kus saab fake id kaarti teha, rääkis naistest ja pidudest mis teda kolledžisse minnes ootavad. Ta ütles, et see elu on kuuma piruka filmile väga sarnane. Üliäge. Ütles, et me saaks ka minna äkki kui me kauemaks jääks. 

Rannaelu Waikikil ikka kihab. Ma olen juba väsinud rannas käimisest, sest inimesi on nii palju. Kõige tüüpilisem asi siin linnas on Jaapani turistid, kes lasevad endast pulmapilte teha. Nad teevad neid kõikvõimalikes kohtades näiteks Starbucksi ees jne. Ma isegi ei tea kas need on üldse päris pulmad või nad niisama enda lõbuks teevad. Igatahes mina neid ei mõista. Naised lihtsalt veavad oma suurt kleiti 30-kraadises kuumuses rahva vahel keset tänavat. Sellel pildil on 2 Jaapani neiut. Sellist kooslust polnud ma veel näinud. 

Ükspäev käisin õhtul poistega linnas, siis tuli üks mees nendega rääkima, kes rääkis soviet union'ist ja näitas kohtudokumente ja ta istus 5 aastat vanglas. Minu arust kõik vanamehed on peast segi siin. 

Tööst nii palju, et algul ma nautisin bussisõitu, sest nii kodune tunne tekkis, aga nüüd ma suutsin seda vihkama hakata, sest mul ei lasta ühe piletiga 2x sõita. Sain alles nüüd teada, et pilet kehtib ainult mingi 2 tundi mitte tere päev. Üldiselt on töö päris okei olnud, töökaaslased on nii mõnusad. Jayson on üks kena filipiini välimusega tätoveeritud kutt, keda ma kõige rohkem igatsema jään kui sealt töölt ära tulen. Ta on nii vabameelne ja teeb koguaeg nalja ja võtab elu mõnusalt + ta annab koguaeg süüa mulle. Teine kutt on Kyle, kes näeb välja nagu eestlane. Nad mõlemad elavad kuskil nö geto linnaosas ja räägivad, kuidas nad peksa said ja kõik asjad ära varastati ja et elu seal on päris ohtlik. 

Kodust nii palju, et vahepeal on natuke pingeline olnud. Kõigepealt tuli see jama, et korteriomanik sai teada, et meie korteris, kus peaks meid 9 olema, oli hoopis 11. Õnneks on ta väga mõistlik inimene ja loomulikult omakasu peal väljas ja ta tegi meile pakkumise, et võtta uus korter samasse majja. Sama asi, 2 magamistuba ja üür 3400 ja 8 inimest lubatud. Ega ei jäänud muud üle kui see ära võtta. Nüüd on ühes majas 3 korteritäit eestlasi. Hiljem tekkisid meil kodus väikesed probleemid, mis on nüüdseks loodetavasti lahendatud. Hetkel elan ma korrus allpool koos 3 kuti ja 3 tüdrukuga. Ma pole veel otsustanud kuhu ma lõpuks elama jään, aga ma elan päev korraga.
Üks õhtu vaatasime telekast Livin aloha uuesti läbi. Nii naljakas oli seda nüüd vaadata kui sa ise oled kõik selle läbi teinud. 

Söök. Ma ei kannata seda sõna, sest söök on lihtsalt nii kallis, et paha hakkab. Mõned siin juba skeemitavad, et võtavad mäkist ketšupit koju kaasa, käivad poodides tasuta sample'eid proovimas, varastavad ostukeskustest vetsupaberit (sest kõik muu on ka kallis peale söögi) jne. Sööme me nagu ehtsad ameeriklased juba, Ben&Jerry's, maapähklivõi, Hershey's šokolaadisiirup, sai, kõikvõimalikud joogid, mis on suhkrut täis ja kastmed, õlu, burger jne. Eestis ma ei ostnud kunagi endale ühtegi neist asjadest, sest need olid lihtsalt nii vastikud. Nüüd on raske ilma suhkrut täis joogita elada, sest kuskilt on seda energiat vaja juurde saada. Võin näiteks tuua, et Burger kingis saab 5 asja 5 dollari eest (ja sellega peab siin terve päeva vastu), samal ajal maksab poes karp mune umbes 5 dollarit, piim 4 dollarit, jogurt, kus on müsli sees 5 dollarit, sai min 3 dollarit, 8 kanakoiba 9 dollarit jne. Igale asjale tulevad maksud otsa loomulikult.

Midagi naistele. Victoria secreti poes on kõik ilutooted -60%, niiet ma sain kreemi 4,50 dollariga. Süsteem käib nii, et lähed sina sisse, siis üks naine tuleb kutsub su sellesse roosasse garderoobi. Võtab su andmed ja mõõdud, annab rinnahoidja ja saadab garderoobi. Kui valmis saad, siis vajutad nuppu ja tema tuleb vaatab järgi, et mis suurus rinnahoidja sulle siis täpselt sobib.
Teine pood on forever 21, kus ma lihtsalt käin pea laiali otsas, sest neid riideid on nii meeletult ja nii heade hindadega.

LÕPUKS jõudsime me väikesele matkale. Pali notches. Küllaltki ohtlik matk. Võtsime mingi pundi kokku ja sõitsime kahe taksoga linnast välja mägedesse. Vana hea uber maksis 20 dollarit ja autosse lubati rohkem inimesi kui võib.
Matkarada oli põhimõtteliselt 90 kraadi tuimalt. Isegi mul võttis natuke jalad värisema kuigi igasuguste ekstreemsuste osas olen ma alati väga entusiastlik. Siiski saime me hästi hakkama. Päris tippu me ei jõudnud kahjuks, sest tuul oli nii meeletu. Me jõudsime esimesse madalamasse tippu kust edasi läks põhimõtteliselt kuristik alla, et edasi saada. Seal oli väike köis ka mida mööda siis peaksid alla laskma ennast sealt. Me Andrega tahame ikkagi uuesti minna kunagi kui on ilus ilm, et lõppu minna, aga tõesti.. see tundub surmalõks :D. Aga kui inimesed on läinud, siis saan mina ka. Rada oli mõne koha peal ülilibe niiet tagasitulles oli kergem lihtsalt istuda ja liugu lasta. Tagasi kõndides saime me sellise vihma kaela, et olime täiesti läbi vettinud. Õnneks said mõned meist ühe kohaliku kastiauto peale.

tipp on seal eemal pilvedes

Õhtul läksime veel juuksurisse. Ehtne gta mängu moodi salong nagu poisid ütlesid. Kõik mustad olid oma afrodega seal ja juuksurid lasid masinatega nagu muus eas. Samal ajal jõudsid nad kõikvõimalikel elu teemadel rääkida. Siiski nad pöörasid detailidele väga palju tähelepanu ja no aega on neil nii palju. Terve järjekord mehi ootab, aga neil on ikka aega nii palju. See iseloomustab Hawaii elu ka hästi. Ma hullult kartsin, sest mulle ei meeldi üldse kui poisid juukseid peavad lõikama. Veel vähem kuskil Hawaiil võõra juuksuri juures. Lõpuks said mõlemad jumaala ägedad soengud. Nii äge, et mingi lambijuuksur oskab siukest tööd teha. Eestis võiks selliseid palju rohkem olla. Üks lõikus maksis 20 dollarit, mis oli ilmselt sellepärast sellise hinnaga, et me oleme turistid. Minu arust teistele tehti mingi viiekaga.

Minust nii palju, et ma olen nii õnnelik ja nii rahulik. Hoolimata jamadest ja rahaprobleemidest, on ikkagi minus nii palju rahu, mida Eestis mul polnud kunagi. Kui ma saaks, siis ma jääks siia saarele veel palju kauemaks. See loodus ja elu on ikka nii õige minu jaoks. Ainuke, mis ma igatsen, on see, et siin korteris võiks mõni koduloom olla. Ma juba mõtlesin, et võtaks kassi, aga pärast poleks teda enam kuhugi panna.

See you!